Paljudele meenub lapsepõlvest kas kuke- või karupildiga aabits või soov osata kõike seda, mida juba koolis käiv õde või vend. Küll aga ei ole enamik praegustest täiskasvanutest saanud kogeda, mis tunne on õppida keelt näiteks rääkiva alpaka, jutustava raamatu või muu digitaalse abimehe toel. Nendest vahenditest kirjutab EKI taskuhäälingu toimetaja Kairi Janson.

On mitu ettevõtet, mis eesti keele õpet digiõppevahenditega toetavad. Osa neist (nt Speakly, Lingvist) on suunatud eelkõige täiskasvanutele, mõni aga toetab just laste õpet või sobib eri vanuses õppijatele (nt Alpa Kids, Tahela, Geniuso). Seejuures on märkimisväärne, et enamiku neist vahenditest on loonud eestlased ise.

Laias maailmas on eesti keele rääkijad väike turg, mistõttu peamegi eestikeelsete digiõppevahendite loomisel ise ohjad haarama. Näiteks Duolingos, mis on ilmselt üks tuntumaid võõrkeele õppimise rakendusi, eesti keelt õppida ei saa.

Väikestele lastele on iga eestikeelne õppemäng ühtlasi keeleõppevõimalus. Kui laps õpib parasjagu mängu abil näiteks matemaatikat, siis arendab see, kuidas digitaalne mängujuht temaga suhtleb, ka tema keeleoskust. Ilmselt on paljudele vanematele tuttav tõsiasi, et multifilmist jääb lapsele kergesti meelde mõni sõna või fraas – nii on ka digiabimehega.

Digimängud võivad aidata omandada ka grammatilisi konstruktsioone, näiteks seda, kas minnakse “kooli” või “koolisse”. EKI nooremteadur Kelly Lilles teeb Tallinna Ülikoolis doktoritööd¹, mille raames on juba leidnud, et kui lapsed mängivad mõne kuu jooksul sellistele konstruktsioonidele keskenduvat keelemängu, siis nende tulemused paranevad.

Eestikeelsed keeleõppemängud on ühtlasi suureks abiks neile lastele, kelle emakeel ei ole eesti keel. Kui rakendada mänge teaduses, siis saab uurida, milliseid probleeme muukeelsetel lastel eesti keele õppimisega on ja kuidas neid paremini toetada. Näiteks on sellesama vormi – “kooli” või “koolisse” – omandamine vene emakeelega laste jaoks keerukam, kuna nende emakeeles ei ole eraldi lühikest ja pikka sisseütlevat vormi.

Nagu iga digitegevus, nõuab ka õppemäng kõrvale päriselt kohal olevat vanemat või õpetajat. Olenemata sellest, kas ekraanil toimuv on haridusliku või meelelahutusliku sisuga, on oluline tajuda näiteks seda, kui kaua laps ekraani vaatab. See kriitiline määr võib lastel erineda, täpselt nii, nagu mõnel tekib suhkruüledoos väiksema koguse juures kui teisel. Nagu kodus, peab ka klassiruumis arvestama iga lapse eripära, kiiruse ja süvenemisastmega, et ta mängust päriselt rõõmu tunneks ja kasu saaks.

Kuigi haridustehnoloogia on toonud palju uusi õppevõimalusi, ei ole meil praegu siiski põhjust karta, et digivahendid traditsioonilised meetodid asendavad. Pigem on need õppimisvõimalusi mitmekesisemaks muutnud ja pakuvad lisavõimalust luua või näidata sellist maailma, mida igapäevaelus näha ei saa.

Haridustehnoloogiast ja digimängudest rääkis EKI taskuhäälingu “Keelehääling” viimatine osa, kus käisid külas Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia lektor Elyna Heinmäe ning EKI nooremteadur, Tallinna Ülikooli doktorant Kelly Lilles.

¹ “Eesti keele kui teise keele grammatiliste konstruktsioonide omandamine ja omandamise toetamine ning mõõtmine alushariduses ning 1. kooliastmes”, juhendajad Jelena Kallas (EKI) ja Reili Argus (TLÜ).

Lugu ilmus 16.12.2024 ERRi kultuuriportaalis.