Eesti keel on vormirikas ning konstruktsioonides esinevad sõnad sageli mingis kindlas vormis. Lisaks konstruktsioonide vormilisele küljele on keeleõppes oluline arvestada ka seda, et konstruktsioonid erinevad selle poolest, kui paljud ja mis liiki sõnad nendes esineda saavad, kirjutasid EKI vanemleksikograaf Raili Pool ja EKI vanemteadur Jelena Kallas.

Teise keele õppe valdkonnas on tänapäeval kanda kinnitanud arusaam, et keeli õpitakse sõnadest suuremate üksuste, nn konstruktsioonide kaupa, ning ka keeleõppeks mõeldud materjalid pakuvad õppijatele üha enam terviklikke kooslusi, mida kohe suhtluses kasutusele võtta. Tuntud saksa keeleuurija ja võõrkeelepedagoog Thomas Herbst pealkirjastas oma 2016. a ilmunud artikli lausa sõnadega “Võõrkeele õppimine on konstruktsioonide õppimine, mis muud?”¹.

Keelekonstruktsioonid on oma olemuselt mitmest sõnast koosnevad ühendid, vormi ja tähenduse paarid. Näiteks pealkirjas toodud lause Ma pole eriline tantsulõvi esindab konstruktsiooni X pole eriline Y. Konstruktsioonis võivad olla muutumatud osad ja vahelduvate sõnadega osad. Selles konstruktsioonis on muutumatu osa pole eriline, X-i positsiooni saavad täita ükskõik millised inimest tähistavad sõnad, näiteks pärisnimed (Liisa, Kristjan) või asesõnad (mina, ta), Y-i positsiooni aga mitmesugused inimeste tegevusala või omadust väljendavad nimisõnad või fraasid, nt asjatundja, kokkaja, arvutiinimene, jõulude fänn. Seda konstruktsiooni kasutatakse, kui soovitakse öelda, et keegi ei ole mingis valdkonnas just kõige tugevam või et miski kellelegi eriti ei meeldi. Kui keeleõppija saab selgeks selle konstruktsiooni tähenduse, saab ta ise selles vastavalt olukorrale sõnu varieerida, nt söögilauas kalast keeldumiseks saaks öelda Ma pole eriline kalasõber.

Eesti keel on vormirikas ning konstruktsioonides esinevad sõnad sageli mingis kindlas vormis. Näiteks millegi puudumist saab väljendada fraasidega ilma sinuta, ilma suhkruta, mis on seotud konstruktsiooniga ilma + milleta. Omaduste võrdlemisel aga võib öelda minust vanem, Tartust väiksem, mis on seotud konstruktsiooniga millest + missugusem. Teise keele õppija raskused konstruktsioonide omandamisel paistavad välja õppijakeelest, nt näitavad õppijakeelekorpused, et eesti keele õppijad võivad eelnimetatud konstruktsioonides sageli kasutada osastavat käänet (*ilma sind, *mind vanem), mis võib tuleneda õppija emakeele mõjust (vrd soome ilman sinua, minua vanhempi).

Lisaks konstruktsioonide vormilisele küljele on keeleõppes oluline arvestada ka seda, et konstruktsioonid erinevad selle poolest, kui paljud ja mis liiki sõnad nendes esineda saavad. Kui eeltoodud konstruktsioonis ilma + milleta saab koos eessõnaga ilma kasutada igasuguseid käändsõnu ilmaütlevas käändes, siis näiteks kellegi teise sõnade vahendamiseks kasutatavas konstruktsioonis kelle + väitel/kinnitusel/teatel/hinnangul (nt autori väitel, politsei teatel) on alalütlevas käändes nimisõnade hulk väga piiratud. Keeleõppijal on keeruline otsustada, kas ühendi autori väitel (= autor väidab) paralleelina sobiks kasutada ka *autori küsimusel (= autor küsib). Seega oleks õppijale abiks, kui sõnastikust saaks otsida infot konstruktsioonide kujul, lähtudes nende tähendusest ja/või vormist. Õpetajatele ja õppematerjalide koostajatele oleks aga abi keeleoskustasemete infost. Näiteks lähtuvalt EKI Õpetaja Tööriistade eesti keele kui teise keele grammatikapädevuse kirjeldusest saab puudumiskonstruktsioonile ilma + milleta omistada keeleoskustaseme A1, võrdluskonstruktsioonile millest + missugusem B1 ja vahendamiskonstruktsioonile kelle + väitel/kinnitusel/teatel/hinnangul B2. Varsti jõuab seda tüüpi info ka Sõnaveebi ja Keeleõppija Sõnaveebi.

¹ Herbst, Thomas 2016. Foreign language learning is construction learning – what else? Moving towards Pedagogical Construction Grammar. – De Knop, Sabine; Gilquin, Gaëtanelle (toim.), Applied Construction Grammar. Berlin: De Gruyter, 21–52.