1990ndate muutuste keerises saabus palju uusi mõisteid, mida tuli eesti keeles kuidagi tähistada. Milline on olnud tollal kasutusele võetud sõnade saatus ja kas seda oli võimalik ette ennustada, uurib seekordsetes “Keeleminutites” EKI nooremteadur-keelekorraldaja Lydia Risberg.

Vaatasin hiljuti järjekordselt menusarja “Sõbrad”. Parasjagu sattus kätte esimese hooaja teine osa, seega aasta 1994. Muidu oleksin selle pühapäevaõhtu unustanud, ent märkasin subtiitrites sõna killumäng. See tõmbas tähelepanu – oota mis-mis, laual on ju pusle? Tulin selle peale, et uurida asja EKI keelenõuandmebaasist. Sain sealt oma küsimusele ka vastuse: puslet pidasid keelekorraldajad 1990ndatel argikeelseks sõnaks, mida on heal juhul sobilik kasutada lastekeeles. Paremaks peeti sõnu killumäng, killupilt, mosaiikmäng ja mosaiikpilt (ning Ain Kaalep 2004. aastal ka sõna paage). Arvestades et 1990ndatel olingi laps, ei teadnud ma senini, et puslega on kunagi probleeme olnud.

Pusle ei ole sugugi ainus sõna, mida taasiseseisvumise järel esialgu võõristati ja mille asemele pakuti omakeelseid vasteid. Osa tollal keelde tulnud sõnu on end tänapäevaks kasutusse sisse söönud, teised on aga kadunud. Näiteks pakkusid keelekorraldajad uue mõiste happy hour vasteks õnnetund, laptop‘i asemel sülearvuti ja sommelier tõlgiti joogikelneriks. Nendest kolmest asendussõnast on kasutusandmete põhjal keelde jäänud sülearvuti, mille kõrval on populaarne ka kõnekeelne läpakas. Prantsuse sommelier vastena hakati kasutama pigem hääldusmugandit sommeljee. Ehkki ÕS 2006 ja ÕS 2013 soovitasid seda vältida, ei läinud soovitus keelekasutajate hulgas läbi, soovitus ei “töötanud”, ja nii sellest keelekorralduses ka loobuti.

Puslega läks samamoodi: kui ÕS 1999-s on pusle märgitud kõnekeelseks sõnaks, siis alates ÕS 2006-st on märgend kustutatud, see oli saanud keele neutraalseks osaks. Keelekasutuses ei eelistatagi iga kord liitsõna, kuigi too võib esmapilgul paista läbipaistvam kui lühem laensõna. Nagu on öelnud Raimo Raag: “Oleks ennatlik katsuda ennustada, millised asendussõnad jäävad keelde püsima ja millised mitte.” Samuti on võimatu ennustada, millistesse registritesse sõnad kuuluma jäävad (nt pastakas vs. relakas), milliste sõnade tähendused hakkavad muutuma või kas sõnade kohta antud soovitused keelekasutuses läbi lähevad. Kuna keel muutub kasutuses ja ühiskonnas toimuvates keeristes kogu aeg, siis uuritakse keelt ja keelekorralduse soovitusi pidevalt, et need ajaga kaasas käiksid.

Jälgitakse ka tähendustega toimuvat. Mõnel juhul tulevad teisest keelest kaasa kõik sõna tähendused, nagu näiteks diisli puhul, teiste sõnadega jällegi samamoodi ei lähe. Kuigi inglise puzzle tähendab paljusid asju (Why is it called Puzzles? That’s the puzzle!), see võib olla nii nimi- kui ka tegusõna, siis eesti keeles on pusle püsima jäänud ennekõike piltmõistatuse tähenduses. Ehkki tõsi, metafoorselt kasutatakse puslet ka siis, kui mõni ülesanne või ettevõtmine on keerukas.

Tähendused on üldse üks keerukas valdkond, mis ettekirjutustele kuigi hästi ei allu. Näiteks on Ain Kaalep teinud omal ajal igati loogilise järelduse, et sõna sobilik peaks tähendama hoopis ‘korruptiivne’, sest sobi = sohk. Nii muutuks küsimus “Kuidas luua sobilikku ja konkurentsivõimelist palga- ning motivatsioonisüsteemi?” küllaltki kentsakaks. Aga sõnu mõistetakse tervikuna ja kontekstis, keelekasutajad ei analüüsi sõnu nende moodustajate (nt tuletusliidete nagu -lik) tähendusest lähtudes. Nii on sobilik ja sobiv sünonüümid, sealjuures pole sobiv kuhugi kadunud, ehkki pea 20 aastat tagasi seda kahtlustati. Kasutusandmeid vaadataksegi tänapäeval keelekorpusest, sest see on kindlam alus kui üksikisiku tähelepanekud. Igal inimesel on pisut erisugune keel, samas kui korpusest saab vaadata infot suure hulga inimeste keelekasutuse kohta.

Niisiis on väga keeruline ette ennustada, mis sõnadega keeles toimuma hakkab. Küll aga on tagantjärele võimalik uurida, mis sõnadega keelekasutuses juhtunud on.

Lugu on ilmunud ERRi kultuuriportaalis 13.11.2023.