Uus, möödunud aasta detsembris ilmunud õigekeelsussõnaraamat ÕS 2025 on nüüdseks saanud oma elu elada ligi kolmveerand aastat. Eesti Keele Instituudi juhtivleksikograaf Margit Langemets ja teadur Lydia Risberg vaatavad “Keeleminutites” ÕS 2025 vastuvõttu meedias.

ÕS pälvis meedias päris palju tähelepanu: detsembrist siiani on ilmunud rohkem kui 80 kirjutist, kus õigekeelsussõnaraamatut on kuidagi mainitud. Sagedamini on ÕS siiski olnud juhuslik, möödaminnes, muude teemade kõrval mainitud asjaolu. Aga pea pooltes räägiti otse ÕS-ist. Artiklid ilmusid kahe lainena: esiteks ÕS-i ilmumise puhul detsembris ning teine laine tuli jaanuari lõpus seoses ühe rahvaalgatusega¹. Pärast seda on ÕS-ile keskendutud vaid ajakirjas Keel ja Kirjandus ilmunud ringküsitluses “Milleks meile ÕS?” maist kuni juulini, kus sõna said keeleteadlased, õpetajad, kirjanikud ja tõlkijad, kokku 16 inimest.

Jaanipäeval toimus Brüsselis kaheksas rahvusvaheline preskriptivismiuurijate konverents, kus arutletakse “õige–vale” ideoloogia aspektide üle keeles. Meie vaatlesime oma ettekandes, kuidas Eesti meedias võeti vastu ÕS 2025. Teemad, mille üle meie meedias arutleti, ringlesid kirjakeelega seonduva ümber kõige laiemas mõttes: kirjakeele norm ja vajadus seda ajakohastada, tegelik keelekasutus, ÕS kui sümbol, paberraamatu olulisus ja digitaliseerunud maailma vajadused, keelerikkus, eesti keele säilimine jpm. Teiste seas kerkis aga selgesti esile kaks teemat või murekohta.

Esiteks ÕS kui lubatud sõnade loend. Hoolimata sellest, et uue ÕS-i eessõnas on otsesõnu kirjas, et “ÕS-i sõnavalik on vaid väike osa kõigist võimalikest sõnadest”, et “ÕS-ist puudumine ei tähenda sõna keelamist, pigem seda, et kasutada tuleb teisi allikaid” ning et “Piirav norm … hõlmab riiki, avalikku asjaajamist ja ametlikke tekste”, tõlgendatakse ÕS-i ikka kui üleüldist lubatud sõnade loendit. Tõsi, on teada, et sarnaselt kiputakse suhtuma mis tahes sõnaraamatusse, saati siis sellesse, mille nimetuses sisaldub õigekeelsus, see tähendab õige keel. Rahvaalgatus erutas rahvast (“hulk ausaid eestikeelseid roppusi ja solvanguid on ÕS-ist välja roogitud”), samas kui keeleteadlased ja õpetajad ei võtnud seda kuigi tõsiselt (“Me ei pea ÕS-i pärast lahinguid pidama”). ÕS-i sõnavaliku üle on kirkalt mõtteid vahetatud iga ÕS-i ilmumise järel, sagedamini just suunaga, et puudu on “mõnedki olulised sõnad”, nt käkerdis, pötserdis, autsaider, etteheide². Vahel ka teisipidi, et miks ometi on sisse võetud bemm ja burks³. 50 aastat tagasi märkisid ka Andres Langemets ja Joel Sang, et ÕS-is kui ” õigekeelsuse katekismuses on esitatud hulgaliselt dialektisme, arhaisme, vulgarisme, mis ju õigupoolest ei tohiks kuuluda kirjakeelde”⁴. Nüüdne olukord oli sellele suisa äärmuslikult vastupidine: 2026. aasta rahvaalgatuse toel nõuti kirjakeelde tagasi munni, mölakat ja tiblat, sest see on “eesti keele ja kultuuri säilimise seisukohalt oluline”.

ÕS-i sõnavaliku teema on omakorda tihedasti seotud teise meedias esile kerkinud teemaga, ja nimelt: ÕS ja Sõnaveeb. Teisisõnu, segadus selle ümber, kus on kirjakeele norm ja kust peaks seda vaatama, kui meil on ÕS, mis õiguslikult on kirjakeele normi alus, ja keeleportaal Sõnaveeb, kus on EKI ühendsõnastik, mis on kirjakeele normiga kooskõlas. Nii EKI ühendsõnastik (ÜS) kui ka ÕS on võrsunud ühest ja samast eesti keelest, ühest ja samast keeleandmestikust ning meie keelereeglid on ikka ühed ja samad, sõltumata sõnakogust, kus üks või teine sõna esitatud on. Sõna mõru käändub kirjakeelsena ikka mõru : mõru : mõru, olgu ta ÜS-is või ÕS-is; drinkima on kõnekeelne nii ÜS-is kui ka ÕS-is; aga et klutine on murdekeelne ja hoorapoeg vulgaarne, saab teada üksnes ÜS-ist.

Ajaloost on mitu korda läbi käinud suure ÕS-i mõte, mis ühendaks endas kõike, kogu keeleinfot: sõnade kirjakuju ja sõnamuutmist, kõiki tähendusi ja kasutusnäiteid, stiilimärgendeid, rektsioone ja kollokatsioone, selgitusi ja soovitusi. Pealkirigi oleks varasemast võtta: “Eesti keele sõnaraamat ÕS”. Keeles on normitud õigekiri ja sõnamuutmine, pisut ka välde, kui see mõjutab sõnamuutmist – see info on EKI ühendsõnastikus (= Sõnaveebis) olemas palju täielikumalt kui ÕS-is, kus see paberköite mahupiirangu tõttu on äärmuseni kokku pressitud. Neutraalsesse, ametlikku keelde üldjuhul ei sobi sõnad, mis kalduvad kõige tüüpilisemalt esinema mõnes muus allkeeles peale ametliku – ka see info on EKI ühendsõnastikus palju rikkalikum kui ÕS-is, kuhu värvinguga sõnu on valitud üksnes näpuotsaga. Üldkeele tähendusi ei normita, need kujunevad keelekasutuses, kus uusi tähendusi sünnib kogu aeg.

Keeles on “lubatud” kõik sõnad, peab vaid teadma, kus, kuidas ja kellega passib neid kasutada. Ja selles saab sõnastik keelekasutajat toetada – mida suurem (ja pidevalt täienev) sõnastik, seda paremini. Praegustest sõnakogudest on kõige rohkem infot EKI ühendsõnastikus, mille kõrval on ühise päringuga kättesaadavad paljud terminikogud (kokku üle 180). ÕS-i valik on piiratum – kui siit infot ei leia, tasub alati otsida ÜS-ist.

¹ Vt https://rahvaalgatus.ee/initiatives/1677-munn-m%C3%B6lakas-ja-tibla-tagasi-%C3%B5s-i-ja-kirjakeelde

² Johannes Voldemar Veski “Kriitilisi märkmeid “Väikese õigekeelsuse sõnaraamatu” kohta”. – Johannes Voldemar Veski keelelisi töid. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1958 [1954], lk 186–195.

³ Vt https://uueduudised.ee/burks-ja-diip-tapavad-eesti-keelt/

⁴ A. Langemets, J. Sang, “Keel ja kirjandus”, Sirp ja Vasar 15.10.1976. Vt https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sirpjavasar19761015.1.3&e=——-et-25–1–txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA————-

Lugu ilmus 31.08.2026 ERR-i kultuuriportaalis.