Teame küll, et “sõnad ei tähenda seda, mida nad tähendavad” ja üks pluss üks on enamasti palju rohkem kui kaks, aga mõnikord on ikka tore sõnu juppideks lahti võtta ja nende algse tähenduse peale mõelda, kirjutas “Keeleminutites” Eesti Keele Instituudi direktor Arvi Tavast.

Vabariik. Vaba riik. Miski meie kollektiivses enesetajus pani meid ladina res publica omakeelset tähistust otsides lähtuma just vabadusest, mitte rahvast või avalikkusest, nagu oleks ju samuti võinud. Küllap on vabadus väikerahvale eriti kallis. Vabadus ise olla, ise otsustada ja vastutada. Vabadus olla sellised, nagu me oleme, mitte kellegi teise meele või standardite järgi.

Armastatakse rõhutada, et vabadus käib koos vastutusega. Vabadus eraldi võetuna tähendavat, et igaüks tohib teha ükskõik mida, ja kuhu me niimoodi jõuame. See seisukoht põhineb ühel täiesti äraspidisel vabaduse kontseptsioonil, et otsustab ja vastutab ikka keegi teine, kes siis armuliselt lubab meil teha ükskõik mida. Umbes nagu lapsevanem, kes laseb kolmeaastase kommipoodi lahti. Täiskasvanute hulgas ja päriselt oluliste teemade puhul ei oleks niisugune lubamine kuidagi kujuteldav, sest meil ei ole kuskilt võtta seda lapsevanemat, kes loa andmist meie eest otsustaks ja pärast poearve kinni maksaks.

Tõeline vabadus mitte ei käi koos vastutusega, vaid ta ongi sama mis vastutus. Vabadus ise päriselt vastutada enda ja oma valikute eest. Vaba riigina otsustame päriselt ise, millist poliitikat ajada, milliste riikidega koostööd teha, millistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse kuuluda, milliste algatustega liituda, mida ise algatada. Otsustame vastavalt oma suurusele, asukohale, kaitsevõimele jne, aga otsustame ise, mitte ei oota kellegi teise luba. Muidugi on meil arvestatav võimalus eksida, mille tulemus võib kergesti osutuda fataalseks just meie enda jaoks, nii et vastutus oma otsuste eest on vägagi tõsine.

Riigi tasemel on see kõik nii ilmselge, et ei saakski ju kuidagi teisiti olla. Täpselt samamoodi toimib vabadus aga ju ka väiksemate koosluste puhul, kuni indiviidini välja. Vabadus ei ole mitte kõrgemalt poolt saadud loa küsimus, vaid enesetaju ja mõtteviisi oma. Kas valime olla kolmeaastased, kes valjuhäälselt emme-issi käest kommi nõuavad ja ebaedu korral veel valjuhäälsemalt oma pettumust väljendavad? Või täiskasvanud, kes ise oma magusatarbimist reguleerivad, arvestades ka kaaluteemade, hammaste tervise, pere eelarve, lastele antava eeskuju ja muude võimalike mõjudega, mille eest vastutamine on täiskasvanul kommi suhupistmise lahutamatu osa? Teise variandi täiendav eelis on, et pettumust pole tarvis väljendada. Ise otsustasin oma magusaisu kontrolli alla saada, selle üle on põhjust uhkust tunda, mitte kannatada ega kaevelda.

Ilmselge on see kõik vast kommisöömisegi puhul. Aga jõuame nüüd ringiga tagasi keele juurde, kus on täpselt samamoodi pidevalt tarvis teha otsuseid, millest igaüks mõjutab lisaks meie oma elukvaliteedile ka keelekeskkonda laiemalt. Kas püüdlikult eesti keelt purssiva välismaalasega läheme tema keelele üle või aitame tal eesti keelt harjutada? Kas kaebame eesti keele vähese väljendusvõime üle või osaleme oma eriala terminiloomes? Kas nõuame endale meelepäraste roppuste lisamist õigekeelsussõnaraamatusse või julgeme vähemalt oma ropendamistki ise otsustada? Kas räägime uhkelt oma ema keelt koos selle isikupõhiste ja piirkondlike eripäradega või püüame nivelleeruda “õige” väljenduse poole? Kas tarbetekste kirjutades usaldame oma keeletaju või igatseme välist kontrolli? Kas lugemiseks valime eestikeelset väärtkirjandust, mis seda keeletaju tasapisi arendaks, või eelistame lasta võõrkeelsel lugemusel parandada pigem muude keelte oskust? Mis keeles suhtleme tehisintellektiga?

Kõik need ja paljud teisedki keelealased otsused on ainult meie enda teha. Teeme nad siis nii, et pärast tulemuste pärast piinlikkust poleks tarvis tunda. Kujundame oma keskkonda ise, ka keelelist, mitte ärme kannata teiste kujundatu käes. Head vaba riigi aastapäeva!

Lugu ilmus 23.02.2026 ERR-i kultuuriportaalis.