“Oled sa tont või inimene?” küsis Ivo Schenkenberg filmis “Viimne reliikvia”. Tõeline tonditundja aga täpsustaks, kas tegu on marduse, poltergeisti või külmkingaga. Vaimude maailma süvenesid EKI vanemterminoloog Mari Vaus ja koordineerija-terminoloog Kairi Janson.

Kõige üldisemalt saakski üht hirmutist nimetada tondiks. Nii on rahvasuus kutsutud kõiksuguseid ebamääraseid ja kahtlaseid kujusid, aga ka üleüldiselt midagi hirmutavat või ähvardavat. Tont on üldkeelde jõudnud rannarootsi murdest (vrd rootsi tomte), kus nii kutsuti majavaimu või -haldjat.

Küllalt laialivalguva tähendusega on ka koll. Kolli on kujutatud üleloomuliku olendi või pahatahtliku vaimuna eriti just lastejuttudes. Igatahes tähendab soomeugri tüvega koll nii meie kui ka hõimlaste keeltes midagi kurjakuulutavat. Komi ja handi keeles saab nii nimetada kuradit ennast (handi kŏľ , komi kuľ), udmurdid on samatüvelise sõnaga (ki̮ľ ) kutsunud katku või haigust tekitavat vaimu.

Kolmas ebamäärane tegelane on kummitus. Üldkeelesõnastiku järgi on kummitus “(surnu) vaim või kollitav olend”, folkloorsete uskumusolendite terminoloogias kirjeldatakse kummitust ka pisut täpsemalt, nimetades teda viirastus- või vaimolendiks, kes võib ilmuda hirmutava varjukujuna. Vahel tajutakse kummitust just siniverelise vaimuna, kes rändab ringi mõisates ja lossides.

Viirastuse all mõistame silme ette ilmuvat irreaalset kuju või häirivat kujutluspilti. Sellega sarnaneb fantoom – popkultuurist, eriti filmidest, raamatutest või arvutimängudest tuntud üleloomulik olend, näiteks Ooperifantoom.

Vaimud ja kaitsjad

Kuid rääkida tuleb ka elevandist selles pimedas toas: põlissõnast vaim, mille kaudu kirjeldatakse ühtmoodi nii tonte, kolle kui ka kummitusi. Vaim sai esivanemate kõneaineks tuhandeid aastaid tagasi, kui tekkis vajadus eristada inimese keha ja tema nii-öelda teist mina. Seejuures usuti, et see teine mina suudab ka kehast eralduda.

Alles hiljem, saksa keele mõjul, sai vaim külge ka üleloomuliku olevuse tähenduse. Nimelt kasutati vaimu saksa Geust’i tõlkimiseks, Geust aga tähistab saksa keeles nii elusa inimese sisemaailma kui ka kummituslikku vaimu. Seejuures on Geust’i algne tähendus ilmselt olnud just see kummituslik kuri vaim: indoeuroopa algkeele tüvi g̑heis tähendas ‘hirmunud, ärevil olema’.

Vaimu kujul võib viirastuda surnu hing. Samas võib vaim olla ka hea ja inimest kaitsta – sellist rolli täidab näiteks majavaim. Loodususundites on vaimud olnud hoopis loodushaldjad, kelleks võisid muutuda ka surnute hinged. Haldjad seostuvad enamasti konkreetse hallatava sfääriga (nt koduhaldjas või majahaldjas, metsahaldjas, veehaldjas, varahaldjas) ja neil on kohakaitsefunktsioon. Sõna haldjas on vanemas pärimuses põhja-eestilise levikuga, Lõuna-Eestis on haldja vasteks ema ja isa (näiteks metsaema). Samuti on kaitsevaimud mäevaimud ja maavaimud.

Kurja kuulutajad

Vaimud võivad olla ka sündmuste ette ennustajad, näiteks kotermanni teatakse kui laeva kaitsevaimu, keda võime kohata Põhja- ja Läänemere, aga ka eesti meremeeste uskumustes. Eesti kirderannikumurdes tuntakse teda laevahaldjana. Meremeeste uskumuse järgi koputab kotermann tihtimist või parandamist vajavatele laevaosadele. Kui kotermann laevast lahkub, võib see ette kuulutada laevahukku. Üldkeele piltlikus tähenduses seevastu on halb enne just kotermanni kohaolu – kui kuskil on kotermann sees, siis on sellega midagi valesti.

Marduse ilmumine on veelgi pahaendelisem: tegemist on surma ettekuulutava vaimolendiga, kelle nägemine või kuulmine annab teada perekonda peagi tabavast kaotusest. Mardus on tuletatud sõnast marras, mis on laenatud algindoiraani keelest. Algindoiraani mr̥tá-s viitabki otsesõnu surnule. Sama tähendust kannab eesti rahvapärane novembrikuu nimetus kooljakuu, veelgi otsesemalt seostub laensõnaga soomlaste marraskuu.

Mardus võib end väljendada ebamäärase viirastuskuju või oigava häälitsusega, aga ka tühjas toas vuriseva voki või hobuste korskamine kaudu. Seejuures jääb mardus ise tihti inimsilmale nähtamatuks. Samas võidakse marduseks nimetada ka tuttava inimese nägemist kohas, kus teda tegelikult ei ole.

Muud rõhujad

Omaenda hubases kodus võib pahaaimamatult kohtuda ka kodukäijaga. Nii nimetatakse rahvausus surnut, kes saabub tagasi koju, et kätte maksta, süütegu heastada või elavatele mõnest tegematajätmisest märku anda. Kodukäijad on “elavad laibad”, kes on surnud ebaloomulikku surma või korda saatnud mõne süüteo ega leia rahu. Seetõttu peavad nad teo toimepanemise paika tagasi pöörduma. Lisaks eristatakse ebaehtsaid ja ehtsaid kodukäijaid. Ebaehtsate kodukäijate hulka võivad kuuluda surnud, kelle rahu häiritakse (nt hauaröövi käigus, välja manamise käigus), ning ehtsad kodukäijad on need, kes külastavad inimesi unenäos ja võivad ilmuda kehalisel kujul.

On veel üks olend, kes eesti ja liivi vanemas rahvausundis ei saa pärast surma rahu, ei kõlba taevasse ega põrgusse ja tuleb maa peale kahju tegema. Külmking erineb kodukäijast selle poolest, et ta ei pöördu tagasi oma endisesse koju, vaid ilmub kõikjal mujal, näiteks looduses.

Poltergeist tähendab aga otsetõlkes saksa keelest kolistajavaimu (poltern ‘kolistama’, Geist ‘vaim’). Eestis said poltergeistid tuntuks 1980.–1990. aastatel ajakirjade ja muu massimeedia kaudu. Näiteks kannab pealkirja “Poltergeist” üks USA mainekamaid õudusfilmiseeriaid. Poltergeistiga seostatakse koputamist, asjade pildumist ja muud kahtlast müra, mida Eestis on varem omistatud pigem kodukäijale, aga ka kuradile. Viimane on religioosses ja mütoloogilises maailmapildis kurjuse kehastus ehk ülim kuri vaim.

Olendit, kes käib öösiti magajat rõhumas või tallamas, on aga kutsutud painajaks või ka luupainajaks. Painajaga kaasnevad hirm, suutmatus liigutada, hingamisraskused ning tunne, et keha peale on roninud mingi inimkujuline kogu. Uskumuse kohaselt ei tajutud sellist tundmust mitte haigusena, vaid peeti osaks pahatahtlikust nõidusest. Aktiivselt tegeleti painaja ärahoidmisega: selleks võis panna pussnoa lae vahele ja teha selle ümber söega kolm risti. Abiks võis olla ka muu terariista või pihlakaoksa asetamine voodi lähedusse. Eesti folklooritekstid on mõnikord seostanud painaja ilmumist ka vastamata armastusega, mis sunnib oma armastuse objekti painaja kujul külastama.

Vaimude ja muude tegelaste jälgi saab ajada keeleportaalis Sõnaveeb, muu hulgas folkloorsete uskumusolendite sõnastikus, usundiloo terminibaasis ja EKI ühendsõnastikus.

Lugu ilmus 10.11.2025 ERR-i kultuuriportaalis.