Peame tegema kõik endast oleneva, et meie ühiskonnas oleks vähem lihtsate lahenduste uskumist ja rohkem teadatahtmist, kuidas maailmas asjad tegelikult on. See teeb teadusliku mõtlemise laiemast levitamisest julgeolekuküsimuse, kirjutab Eesti Keele Instituudi direktor Arvi Tavast.

Nõus, esimene prioriteet on Eestis praegu julgeolek, siis tuleb tükk tühja maad, ja siis kõik ülejäänud asjad. Julgeolekuga tegelemata jätmine võiks kergesti tekitada olukorra, kus millegi muuga enam tegeleda ei olekski. Samuti on lihtne nõustuda julgeolekuekspert Erkki Koorti põhjendustega julgeoleku- ja turvalisusuuringute vajalikkusest targa turvalisuse seisukohalt. Lisaksin aga veel ühe aspekti, miks teadus julgeoleku jaoks vältimatu on.

Asi ei ole ainult julgeoleku enda uurimises, ega ka selles, et kaitsetööstus areneb üha teadusmahukamaks või et küberruumi kaitse on tõusnud traditsioonilise sõjapidamise kõrvale. Vahetumaltki mõjutab julgeolekut ühiskonnas üldiselt aktsepteeritavaks peetav teadmiste hankimise ja seisukohtade kujundamise viis.

Kes usub, kui teadus tõestab, et maa ei olegi lapik

Teadus ei ole ainult see, mida tehakse positiivselt evalveeritud teadusasutustes või mis vastab Frascati manuaali teadus- ja arendustegevuse määratlusele. Teaduslik meetod, mõtteviis või maailmapilt, mida mõnes valdkonnas ka tõenduspõhisuseks nimetatakse, on palju laiem. Kõige üldisemalt öeldes seisneb see valmisolekus uute faktide ilmnemisel muuta oma seisukohti. Kui kord saavad kättesaadavaks mõõtmistulemused maa kumeruse kohta, siis tuleb tunnistada, et lapik ta kuidagi olla ei saa. Pole vahet, kui tugevalt parajasti võimul olevad autoriteedid lapikut maad pooldavad või kui palju on koolisüsteem investeerinud selle õpetamisse. Reaalsus üldjuhul siiski ei painuta end meie uskumuste järgi.

Muidugi on see raske. Kui oled koolis õppinud, et maa on lapik, ja seda eluaeg uskunud, kusjuures seda uskumust toetavad nii sõbrad-tuttavad kui ka ühiskonna kutsutud ja seatud autoriteedid, siis on väga keeruline neid kumeruse mõõtmise tulemusi üldse vastugi võtta, rääkimata selle põhjal ümbermõtlemisest. Palju lihtsam on püsida oma seisukohtade juures, alluda autoriteetidele ja sobituda gruppi. Inimkonna arengu varasematel etappidel on niisugune kohanemine oma karjaga olnud lausa ellujäämise eeltingimus.

Hea küll, lameda maa uskumine tõenäoliselt endast otsest julgeolekuohtu ei kujutaks, isegi kui sellel peakski tänapäeval tõsiseid pooldajaid leiduma. Kõik teemad aga nii süütud ei ole. Oma aastaraamatus kirjutab Kapo, kuidas grupimõtlemisel põhinevad maailmanägemise viisid pakuvad “keerulistele muredele lihtsakoelise selgituse, et süüdi on mõni rahvus- või seksuaalne vähemus või hoopis liberaalne maailmakord”. Eriti sotsiaalmeedia kajakambrite abil sellised uskumused võimenduvad ja viivad kergesti radikaliseerumiseni, mis on juba akuutne ja maailma lähiajalooski korduvalt realiseerunud julgeolekuoht.

Teaduslik maailmapilt julgustab kahtlema ja küsima

Teine turvariskiga nähtus on allumine autoriteetidele ja ühiskonnas valitsevale arvamusele sõltumata nende kooskõlast faktidega. Kui piisavalt suur hulk inimesi on valmis alluma ilma küsimusi esitamata, annab see võimaluse mobiliseerida ühiskonda tegema mida iganes, näiteks alustama sõdu, mida on ju samuti korduvalt nähtud.

Ega Hitler 1930ndatel ilmaasjata intellektuaale ei vaenanud. Ta sai intuitiivselt väga hästi aru, et pikas perspektiivis on nad talle ohtlikud selle olemusliku allumatuse tõttu, mis on teaduslikku meetodisse sisse ehitatud. Ka Stalin tajus haritlaskonnas nii suurt ohtu, et pidas vajalikuks neid taga kiusata ja hävitada. Küllap võib Putin praegu teadusrahastust kärpides esimese asjana tõesti lähtuda lihtlabasest rahapuudusest. Tegelikult oleks ju temalgi vaja oma kaitsetööstust teaduse toel upitada, rääkimata igavese elu saladuse avastamisest. Siin on aga taaskord peidus olemuslik konflikt. Teadus ei lähtu autoriteetide väidetest ega ühiskonnas valitsevatest narratiividest (näiteks et kõik Venemaa hädad on põhjustanud ukrainlased oma olemasoluga), vaid tahab teada, kuidas asjad tegelikult on. Millegi uue avastamise eelduseks on võime ja julgus senises kahelda. Diktaatoril ei ole aga kahtlejaid tarvis, tal on tarvis hurraaga ühise eesmärgi nimel lahingusse tormajaid.

Meie poolt vaadates kujutavad sellised tormajad endast aga julgeolekuriski, sõltumata tormaja asukohast riigipiiri suhtes või isegi kodakondsusest või emakeelest.

Peame tegema kõik endast oleneva, et vähemalt meie enda ühiskonnas oleks vähem lihtsate lahenduste uskumist ja rohkem teadatahtmist, kuidas maailmas asjad tegelikult on. Ehk siis rohkem teadust igal tasemel, nii akadeemiliste institutsioonide mõttes kui ka laiemalt, et võimalikult paljud ühiskonna liikmed oleksid valmis ümbritseva kohta infot vastu võtma ja vajadusel selle põhjal ka oma seniseid uskumusi värskendama.

Lihtsate lahenduste uskumine ei vaja mingeid erilisi ressursse. Teadus aga on keeruline, ebamugav, ajamahukas ja kallis. Selle osakaalu kasvatamine ühiskonna suuna määramisel nõuab teadlikku panustamist hariduse ja teaduse positsiooni ühiskonnas. Ka kärpevajaduse olukorras ei ole teadus mitte täiendavalt oluline julgeoleku kõrval, vaid ta ongi julgeoleku üks aspekte.

Lugu ilmus Postimehe portaalis 07.09.2024.