Viimaste aastate pidev kriisist kriisi liikumine ja sellenajane terav vastandumine tundub ühiskonnas olevat nakatanud ka kitsamaid valdkondi, muuhulgas keelevaldkonda. Kirglikkus keele teemadel on mõistetav – on ju eesti keel üks meie iseolemise alustalasid, mille kaitse ka põhiseadusesse ja kirjakeele normi määrusesse sisse kirjutatud. Seda pidas hiljuti vajalikuks meelde tuletada õiguskantsler Ülle Madise^_[1] – järelikult näib ühiskonnas kindlustunne keele suhtes olevat hajuma hakanud. Eesti keele kaitsmise vajadust tema enda kõnelejate ja kirjutajate eest on esile toodud ka mitmes hiljutises arvamusloos. Paradoksina läheb keel meile emotsionaalselt korda ning samas on ta ka lihtsalt tööriist, mis teenib igapäevavajadusi. Ühiskond elab keeles, keel on kõike: nii võim kui vaim, hirm kui arm, mõnda meelitab keel suhtlema, looma või arutlema, mõnda kohutab vastanduma. Keele abil mõistetakse õigust ja kirjeldatakse tõde.

Kui uurida põhiseaduses leiduvat sõnavara keeleteadlase pilguga, siis torkab silma, et „õigus“ on suures ülekaalus „tõe“ vastu^[2]. Õigus seondub enamasti voli, vabadusega midagi teha, näiteks fraasidena „Igaühel on õigus …“ või „Riigikogu liikmel on õigus …“. Tõde on mainitud ainult kriminaalmenetluse, tõe väljaselgitamise kontekstis. Lühidalt öeldes: põhiseadusest tõde kuigivõrd ei leia, ühiskonnale läheb enam korda õigus. Tõde huvitab rohkem teadlasi, muuhulgas keeleteadlasi.

Tõe taotlemine on jäänud teadusliku meetodi paleuseks, hoolimata selle teekonna konarlikkusest ja üha kerkivast vajadusest varem tõeks peetut aeg-ajalt kahtluse alla seada, uues kontekstis uuesti mõtestada. Nii on näiteks keele puhul püütud tõena kirjeldada kord normitud kirjalikku keelt (nt 20. sajandil), kord tegelikku rahva poolt kõneldavat keelt (nt Lutheri ideaalina 16. sajandil, ka tänapäeval). Keeleteadlased Kristiina Ross ja Liisi Piits on mõtteid mõlgutanud tõest eesti keelekirjelduses, rõhutades uurimise-kirjeldamise eesmärki.^[3] Kui näiteks eesti käändesüsteemi kirjeldamise osas on tõde jalule saadud ja „viimased 200 aastat tõde ainult viimistletud“, siis mis asi on välde „vajab veel vaidlemist“.

Miks me keelt uurime?

Vastus on lihtne. Tahame tõde selle kohta, kuidas keel toimib. Küsimusi on palju: mis nähtused keeles üldse olemas on, mis on sage, mis mitte, miks elab keel variantides, kuidas sünnivad uued tähendused, kuidas kujuneb stiil, kui palju stiilitasandeid peaks olema, kas sõna üksi saab olla halvustav, kuidas mõte ja keel paremini kooskõlla viia? Mida teha, kui uuemad laensõnad ei taha kuidagi sobituda olemasolevatesse muutmistüüpidesse? Kui tahta keelekasutust mõjutada, siis kuidas kaaluda, kas võitlus tuleb vaevaline või tulemuslik? Heiki-Jaan Kaalep on sõnastanud nii: me uurime keelt, sest tahame avastada reeglid, mida keele kõnelejad kasutavad.^[4]

Keeleteadlased arutlevad keele üle oma teadustöödes, kusjuures võib juhtuda, et üks raamistik lükkab eelmise hoopistükkis ümber.^[5] See kõik on loomulik teaduselu. Õiguskantsleri hoiatuse on teeninud ära olukord, kus „valitsev avalik arvamus – sageli paraku ideoloogiliselt ja moraalselt laetud eksiarvamus – sunnib teadlased .. ausast arutelust loobuma“.^[6] Vaidlemist-arutlemist paistab vajavat ka sõnaraamatute ja sõnavarakorralduse tõde.

Üks paar ja üksainus

Meie õnn ja õnnetus on, et erinevalt nii mõnestki teisest keeltest, on meil kõrvu eksisteerinud kaks sõnaraamatutüüpi – keelt kirjeldav seletav sõnaraamat (nagu inglastel, prantslastel, soomlastel jt keeltel) ja keelekasutust suunav õigekeelsussõnaraamat ÕS (nagu sakslaste kunagine Rechtschreibung-Duden või venelaste Ožegov). Ajalooliselt vanem on meil ÕS, mis esimest korda ilmus 1918, seletussõnaraamatut hakati koostama 1960-ndatel, esimene vihik trükiti 1988. Nüüdseks on kumbki ilmunud mitme väljaandena, viimati pea korraga, mõnekuise vahega: ÕS 2018 hilisügisel ja eesti keele seletav sõnaraamat veebruaris 2019 (Sõnaveebis). Nii on meil pikka aega olnud ÕS, kus on nõuanded, aga pole eriti sõnatähendusi, ja seletav sõnaraamat, kus on sõnatähendused, aga pole nõuandeid.

Eesti on uhke oma IT-eduloo üle, ja põhjusega. Peame loomulikuks, et teenused on hiireklõpsu kaugusel. Osa sellest eduloost on ka sõnaraamatute ja muude keeleliste ressursside kättesaadavaks tegemine elektrooniliselt, viimasel ajal otse nutitelefoniski. Sõnaraamatutöö loomulik samm oli ühendada kaks sõnaraamatutüüpi, luua üksikute paarist üksainus ühtne sõnakogu, kus kõik eesti sõnad sees.^[7] Samasugune areng on toimunud ka Saksamaal, kus veebi-Duden on ühendanud kaks seni eraldi seisnud sõnaraamatut.

Kirjakeele norm

Õiguslikust vaatepunktist on asi lihtne: 1995. a täiendati keeleseadust määrusega, mille järgi kirjakeele normi määrab õigekeelsussõnaraamat, 2011. a täpsustati, et Eesti Keele Instituudi uusim õigekeelsussõnaraamat. See on maailmapraktikas tõesti haruldane, kui mitte ainukordne nähtus. Sildina trükiti see teade ka ÕS 2006 kaanele. Tasapisi, aga vääramatult on paljudel tekkinud tunne, et ainuüksi ÕSis on õige keel, kaasa arvatud õiged tähendused. Õigekeelsussõnaraamat oleks kasvanud nagu keele põhiseaduseks, õiguse mõistmise tööriistaks. Seda tunnet on kindlasti toetanud ÕSi nimetuse osaks olev sõna “õigekeelsus”.

Kuidas sobitada too õigekeelsuse norm ajaga kaasas käivasse ühtsesse sõnaraamatusse, mis taotleb ka tõe pakkumist keelekasutuse kohta? Arvamusi on olnud mitut pidi. Ühest küljest on väidetud, et varasemad seletussõnaraamatud on niigi “oma laadilt normatiivsed“^[8] või „põhimõtteliselt normatiivsed“^[9]. Õigekirja on saanud ja saab jätkuvalt vaadata kõigist eesti sõnastikest: seletussõnaraamatust, võõrsõnade leksikonist, sünonüümisõnastikust, kohanimede osas kohanimeraamatust. Teisest küljest on esile toodud kahe peamise sõnastikutüübi erinevust: seletussõnaraamat on “kirjeldav, sõnade ja väljendite tähendusi avav ning näitlikustav autorisõnaraamat”, ÕS on “õigekeelsuslikke juhiseid andev ja suunav toimetajasõnaraamat”.^[10] Eesti keelekorralduse üks suurkujusid Henn Saari on rõhutanud, et kui seletussõnaraamatusse lisada hääldus ja sõnavormid, saab seda kasutada ka õigekeelsussõnaraamatuna.^[11] Seega just kolm elementi – õigekiri, hääldus ja sõnamuutmine – olid tema silmis valdkonnad, mida oleks mõtet sõnaseletustele lisada, et saada ühtne sõnaraamat. Hääldus seejuures vaid niivõrd, kuivõrd sellest oleneb sõna muutmine kas siis ühe või teise tüübi järgi.

Kas tähendusi saab kohustuslikuks teha?

1918. a ilmunud õigekirjutussõnaraamat oli mõeldud käsiraamatuks „kirjaviisi ja osalt ka õigekeelsuse alal“, kusjuures eessõnas märgitakse, et mitmed sõnad esinevad kahel või enamalgi kujul, „sest et nad niisugustena on üleüldiselt tarvitatavad“.^[12] Edaspidi oli plaanis „unusisse vaibuvad kõrvukujud“ välja heita, kui neil tarvitust enam pole. Samal viisil on talitanud kõik õigekeelsussõnaraamatud: keelekirjeldust ja nõuandeid on pidevalt ajakohastatud, kui tegelik keelekasutus on nähtavalt muutunud.

ÕSis toimus suurem muutus 1999. a, kui sõnaraamatusse lisati palju keelekasutusnäiteid ja õpetusi, mõttega seda taas enam käsiraamatuks kujundada. Oluline on rõhutada, et endiselt ei keskendunud ÕS sõnatähenduste esitamisele, küll aga hakkas algul karmimalt, siis leebemalt osutama keelekorralduses ebasoovitatavaks peetud tähendustele. Selliseid nõuandeid on iseenesest ülivähe: ÕS 1999–2018 on nende arv kõikunud 130 ja 170 vahel. Võrdluseks: ÕS 2018-s on 60 000, seletussõnaraamatus on 150 000 sõna, igaühel oma üks või mitu tähendust. Seega on tähenduste kitsendamine puudutanud vaid murdosa eesti keele sõnadest.

Keeleteaduses teatakse, et sõna tähendab täpselt seda, mis tähenduses seda kasutatakse.^[13] Ja mis tähenduses sellest aru saadakse – inimesed kasutavad keelt, et võimalikult tõhusalt anda edasi oma mõtet. Ükski suhtlusolukord pole kunagi täiesti täpselt sama mis eelmine, nii on igal kasutusjuhul mingi oma münt juures. Lingvistikas kirjeldatakse seda nii, et sõnal on mingi keskne tähendus, mida saab äärtest igas suunas “venitada”. Kui ühte suunda “venitamisi” on palju – keelekasutajad on selles justkui kokku leppinud –, ja leksikograaf tuvastabki uue tähendusnüansi, registreeritakse see sõnaraamatus.

Sellele keeleteaduslikul tõele astus sammu lähemale juba 1980. a vabariiklik õigekeelsuskomisjon, kui otsustas sõnatähendusi mitte normida.^[14]Ometi pidi Emakeele Seltsi keeletoimkond 2012. a, kolmkümmend aastat hiljem, pöörduma õpetajate poole lausa märgukirjaga, et seda meelde tuletada. Õpetajatele pandi südamele, et kui kaaluda sõna tähenduslikku sobivust vahetusse konteksti, tuleks peale ÕSi tugineda ka muudele käibivatele eesti kirjakeele allikatele: seletav sõnaraamat, võõrsõnade leksikon, vajaduse korral erialasõnastikud ja võimalust mööda muudki usaldusväärsed avalikud tekstid. Seega ilmneb, et sõnaraamatust tasub otsida tähenduste kohta seletusi ja kasutusnäiteid ning seaduse jõuga normi vaid õigekirja ja sõnamuutmise kohta.

Tõde, õigus ja armastus

Tõe ja õiguse otsingud on meie rahvuslikku enesekuvandisse sisse kirjutatud niisamuti nagu ka kemplemine ja vaidlused nendel teemadel. Lihtsustatult on eestlane harjunud õigust otsima kohtust, tõde aga – Tammsaare ajal piiblist, praegusel ajal teadusest. Tõe ja õiguse mudelit kantakse üle ka seisukohtadele keele suhtes. Meil on olnud õigekeelsus, mis ütleb, kuidas on õige, aga meil on ka keeleteadus, mis teab, kuidas keel tegelikult käibib. Aastakümneid ongi arendatud kaht paralleelset sõnastikku: üht õiguse ja teist tõe otsijatele (üks suunav, teine kirjeldav), nüüd on nad kokku saamas ühises keskkonnas, EKI keeleportaalis Sõnaveeb. Uues olukorras alles õpime elama sellega, et osa kasutajaid otsib sõnaraamatust keele kohta õigust (= mul on õigus, sina eksid), osa õigsust (= nii on korrektne, soovin olla lojaalne), üks osa otsib aga tõde (= kuidas on valdav kasutus, millised on variandid, mis suunas toimub areng?). Üks on kindel: me kõik armastame oma keelt – igaüks omal kombel!

Margit Langemets, Ene Vainik

Artikkel ilmus 7.11.2022 ERR-i arvamusrubriigis