Valminud on Keele ja Kirjanduse teemanumber „Koloniaalkeelest rahvuskeeleks“, mille koostajad on Eesti Keele Instituudi juhtivteadur Kristiina Ross ja vanemteadur Annika Viht. Teemanumbri artiklid põhinevad 2025. aasta veebruaris Keele ja Kirjanduse, Eesti Keele Instituudi ja Tartu Ülikooli korraldatud samanimelisel konverentsil, mis kuulus eestikeelse raamatu ja kirjakeele 500. aastapäeva tähistavate sündmuste hulka.

Number keskendub küsimusele, kuidas kujunes saksa pastorite loodud vaimulikust kirjakeelest laia kasutusalaga keelekuju, mis oli suuteline toimima rahvusliku ärkamise pinnasena. Selleks jälgitakse XVIII ning XIX sajandi esimese poole mõttesuundade ja suhtlusvõrgustike mõju tollasele keelekasutusele ja kirjandusele. Eesti kirjakeele kujunemisloole pakuvad tausta autorid keelkondlikult lähedasest ja ühiskondlike tingimuste poolest erinevast Soomest ning keelkondlikult kaugest ja ühiskondlikult sarnasest Lätist.

Teemanumbri avab Kaisa Häkkineni ülevaade soome kirjakeele arengust. Kristiina Ross analüüsib eesti keele kasutust XVIII sajandi kirikumeetrikates, otsides vastust küsimusele, mil määral on eesti keele tarvitamine või sellest hoidumine seostatav pastori maailmavaatega. Külli Prillop, Külli Habicht ja Kristiina Praakli arutlevadOtto Wilhelm Masingu pakutud palatalisatsioonimärgi näitel üksikisiku ja suhtlusvõrgustiku osa ning mõningate muude sotsiolingvistiliste tingimuste üle kirjaviisi arendamisel. Tiina-Erika Friedenthal annab ülevaate XVII sajandi lõpu ja XVIII sajandi esimese poole piiblieessõnades toodud suunistest piibli õigesti lugemiseks, mis pidi viima lugeja eluviisi täieliku muutumiseni ilmalikust kristlikuks. Māra Grudule vaatleb artiklis valgustusliku suunitlusega ilmalike laulude osa lätlaste üleminekul suuliselt kultuurilt lugemiskultuurile. Reet Bender toob baltisakslaste ilukirjandusteostest, memuaaridest ja teadustöödest arvukalt näiteid, mis iseloomustavad eesti keele kasutamist baltisakslaste suulises ja argikasutuses.

Kompaktse temaatilise rühma moodustavad teemanumbris hernhuutlikule keeletarvitusele pühendatud artiklid. Beata Paškevica kirjutab vennastekoguduse mitmekeelsuse teemalises artiklis, kuidas vennastekogudus eiras ühiskonnas valitsevat seisuslikku hierarhiat, luues oma struktuuri, kus rahvused ja keeled toimisid võrdsena. Liina Lukas kirjeldab murrangut, mille põhjustas Johann Christian Quandti jutukogu „Kolm kaunist Waggausse Eenkojut” avaldamine. Jürgen Beyer kommenteerib aruannet, mille vennastekoguduse Tartumaa ringkonna hoolekandja Marcus Heinrich Windekilde koostas oma reisi kohta Eestist Schleswigi hertsogiriigi taanikeelsesse ossa. Pēteris Vanags annab ülevaate läti kirjakeele arengust 16.–18. sajandil ja vennastekoguduse käsikirjade keelekasutusest võrdluses raamatukeelega. Annika Viht iseloomustab eesti vennastekoguduse lauluraamatute keelekasutust.

Pikemates uurimuslikes artiklites analüüsitud teemasid aitavad avada kolm lühikirjutist. Kristi Metste annab ülevaate kultuuriloolise arhiivi hernhuutlike käsikirjade kogu kujunemisest ja hetkeseisust. Inna Põltsam-Jürjo selgitab köstriameti kujunemislugu. Ajakirjas sisaldub lühike intervjuu Leedu uurija Ernesta Kazakėnaitėga, kes haarab läänemeresoome ja balti vanade kirjakeelte uuringud ühtsesse kultuuriruumi.

Teemanumbrit esitletakse 13. septembril kell 16.00–16.55 Kadriorus IX Kirjandustänava festivalil SA Kultuurilehe telgis, kus trükisooja väljaande teemadel vestlevad Tiina-Erika Friedenthal, Külli Prillop ja Annika Viht. SA Kultuurilehe telgist saab ajakirja ka osta, poodides ja veebis muutub number kättesaadavaks järgmisel nädalal.