Eesti Keele Instituudis ja selle eelkäijas Keele ja Kirjanduse Instituudis on keelenõu antud asutamisest, st 1947. aastast alates. Alguses toimus see sõnaraamatute sektoris, 1973. aastal liikus keelenõuanne sõnaraamatute sektorist eraldunud terminoloogia- ja õigekeelsussektorisse. Viimane nimetati 1982. aastal grammatikasektoriks, selle koosseisus oli keelekorraldusrühm. 2008. aasta struktuuriuuenduste käigus sai keelekorraldusrühmast keelekorraldusosakond.

Algusaastate keelenõuanded käsitlesid peamiselt nimekirjutust ning suure ja väikese algustähe kasutust, samuti mitmesuguseid termineid (täpsemalt vt Nurm 1958). 1960.–70. aastatel puudutasid küsimused senisest enam termineid, kutse- ja ametinimetusi, võõrsõnu, sõnade ja mitmesõnaliste nimetuste tõlkimist peamiselt vene keelest eesti keelde jm (selle aja kohta on põhjalikum ülevaade, eriti toote- ja asutusenimetuste ning sõnamoodustuse teemal, Erelt 1975 ja 1976). 12. augustil 1966 hakati pidama regulaarset keelenõuandepäevikut, mida võib pidada keelenõuandetalituse formaalseks alguseks. Nõu on küsitud nii telefoni kui ka kirja teel, seega võib rääkida suulisest ja kirjalikust keelenõuandest.

Kõik suulised keelenõuanded on registreeritud ja sisestatud elektroonilisse keelenõuandmebaasi.

Aastatel 2005–2022 avaldasime oma kodulehel lühinõuandeid päevakajalistel õigekeeleteemadel. Neid lühinõuandeid ja teiste korduvalt esitatud küsimuste vastuseid võib nüüdsest leida EKI teatmiku Keelenõuvakast.

2008. aasta lõpus tegime testirubriigi, kus vastaja saab proovile panna oma eesti keele teadmisi.

Kes on keelenõu põhikliendid?

Küsijaiks on läbi aegade olnud:

• kirjastuste toimetajad, tõlkijad,
• riigiasutuste töötajad (eeskätt sekretärid jm kirjatööde eest vastutajad),
• ajakirjanduse, raadio ja televisiooni töötajad (toimetajad ja ajakirjanikud),
• kaubandus-, toitlustus- ja tööstusettevõtete töötajad,
• raamatukogude, standardiorganisatsioonide ja ühiskondlike organisatsioonide esindajad,
• kõrgkoolide õppejõud ja ametnikud,
• õpetajad ja lapsevanemad (koolide eesti keele õpetuse teemal),
• muud keelehuvilised.

Viimasel ajal on üha rohkem küsijaiks riigiasutuste ametnikud, kel tuleb vormistada ja toimetada mitmesuguseid tekste. Sagedad keelenõu küsijad on nt riigikogu kantselei ja riigikantselei, presidendi kantselei, ministeeriumid, ametid ja inspektsioonid, kohalikud omavalitsused. Niisamuti on märgata suuremat huvi erasektori poolt, esindatud on koolitusettevõtted, suhtekorraldus- ja reklaamifirmad, pangad jm. Igapäevased keelenõu küsijad on ka kõrgkoolide õppejõud, õppekorraldusega tegelevad ametnikud ja toimetajad.

Keeleekspertiisid

Kirjaliku keelenõuande eraldi alaliigiks on alates 1990. aastate algusest tulnud keeleekspertiisid, mis on väga vastutusrikas töö. Need on tehtud kohtute, politsei kriminaaluurijate, kaitsepolitsei ja mitmesuguste sõltumatute vaidlusi lahendavate instantside taotlusel. Alates 1990. aastate keskpaigast lähtub Eesti Keele Instituut põhimõttest, et eksperdiarvamust ei anta küsimustes, mis on kohtus arutlusel või tõenäoliselt võivad sinna jõuda, juhul kui küsijaks on üks vaidlev pool. Niisugusel juhul tehakse ekspertiisi vaid kohtu (või vaidluse suhtes neutraalse vahekohtu) esitatud küsimuste alusel.

Keelenõu andmisest

Keelenõuandjate soovitustel on kaalu, neile on viidatud avalikes keelevaidlustes ja neile tuginedes on tehtud tähtsaid sõnavalikuotsuseid. Keelenõuandjad on redigeerinud riiklikult tähtsaid tekste (mh omal ajal põhiseadust, mitut deklaratsiooni jm ajalukku läinud akte). Keelenõuande arvamust küsitakse peaaegu kõiges, mis avalikkuse tähelepanu keele teemal on köitnud, näiteks on palutud kommenteerida või tõlgendada ametiisikute ütlusi.

Keelenõuandjatel on küsimuste teel saadavast tagasisidest kasu: nii saab analüüsida, mis küsimused valmistavad kõige rohkem raskusi, millised reeglid on raskeimad ja millises osas keel muutub kõige kiiremini, mistõttu seniseid reegleid ei osata rakendada või need ei hõlma enam valdavat osa juhtumeid. Keelenõuandjatel on mitme riigi-, teadus- ja õppeasutusega kujunenud tihedad kontaktid, nende töötajatele korraldatakse keelehooldekursusi ja analüüsitakse nende tekste, kujunenud on omamoodi usaldusisikute võrk.

Eestis pole praegu teisi talitusi, kust küsija saaks tasuta üldist keelenõu. Oma eriala terminoloogia kohta annavad nõu ka mitmesugused asutused ja nende juures tegutsevad komisjonid. Paljudes terminikomisjonides tegutsevad ka keeleinimesed.

Keelenõuande poole on pöördutud peale eesti keele ka vene, inglise ja soome keeles, nõuküsijaid on rahvusvahelistest organisatsioonidest jm.

Kirjandus

• Erelt, Tiiu 1975. Keelenõuanne Tallinnas. Eeskätt toote- ja asutusenimetuste ainel. – Keel ja Kirjandus, nr 9, 10, lk 540–549, 594–601.
• Erelt, Tiiu 1976. Keelenõuanne Tallinnas. Sõna ja tema kuju. – Keel ja Kirjandus, nr 11, 12, lk 667–674, 717–724.
• Nurm, Ernst 1958. Keelelisi nõuandeid. – Eesti NSV TA Toimetised. Ühiskonnateaduste seeria, nr 4, lk 323–328.