Selleks, et uudissõna inimestele päriselt külge hakkaks, ei piisa aga ainult heast ideest – oluline on, kuidas sõna kõlab ja keelde sobitub, kirjutas EKI turundusspetsialist Eliise Allesfeld “Keeleminutites”.

Toit on argine nähtus. Praktiliselt kütus, mida inimene peab endale sisse tankima, et peletada nälga, jõuetust või pahurust. Teisalt on toit midagi palju rohkemat – see on täis mälestusi, harjumusi, emotsioone ja arvamusi. Üks lõhn võib sind viia tagasi lapsepõlve ja mõni retsept võib tekitada tulist vaidlust teemal “kuidas päriselt kartulisalatit tegema peab”. Seetõttu on toit suurepärane sõnakorje teema, sest kõigil on sellega mingisugune suhe.

Tänavu neljandat korda toimuv uudissõnade korje Sõnaus ootab kuni 30. maini just toiduteemalisi sõnu esitama. Paremaid vasteid otsitakse sellistele tsitaatsõnadele nagu brunch, superfood ja catering, aga ka suupärasematele sõnadele nagu “šašlõkk”, “avokaado” ja “friikartul”. Loetletud sõnad võiksid anda suuna, millist tüüpi sõnadele vasteid otsitakse, sest taolisi toidusõnu leidub küll ja veel. Sõnasepad ongi pakkunud kõige agaramalt vasteid just inglise keelest tulnud sõnadele. Populaarseks on osutunud ka vasted “jääkidest tehtud toidule”, mida võiks edaspidi kutsuda “kapinoppeks”, “purupalaks” või “lõpikuks”.

Et uudissõna inimestele päriselt külge hakkaks, ei piisa aga ainult heast ideest – oluline on, kuidas sõna kõlab ja keelde sobitub. Eesti Keele Instituut on uudissõnade loomiseks lausa juhendi kirjutanud. Muidugi võiks sõna olla eestipärane ja võimalikult lühike, et seda oleks hea hääldada. Sõna peab vastama ka eesti keele reeglitele, see tähendab, et see on hõlpsasti käänatav või pööratav, ilma et sõnavormid eksitavad oleksid. Kui uudissõnaks on tuletis, peaks see vastata eesti keele tuletusreeglitele ning liitsõna eesti keele liitmisreeglitele. Sõna loomisel tuleb jälgida ka tähendusseoseid, mille kohta saad lugeda EKI teatmikust.

Eesti Keele Instituudi koordineerija-terminoloog Kairi Janson usub, et on tunnuseid, mis aitavad rahval sõna suurema tõenäosusega omaks võtta. “Keegi ei tea kunagi täpselt ette, milline uudissõna lendu läheb. Aga kindlasti aitab see, kui seda on mõnus öelda ja lihtne kasutada. Siis saavad inimesed sõnaga vabalt ja loovalt ringi käia.” Seega võiks uudissõna olla mugav hääldada, käänata ja pöörata. Samuti võiks silmas pidada seda, kuidas nimetatakse eesti keeles teisi sarnaseid asju, ja mõelda, kas sõna tähendus on selge ka tausta selgitamata. ” Samas on inimeste südamed võitnud ka sellised sõnad, mida esialgu peab täpsustama, kuid mis on siiski väga meie keele nägu. Kõige tähtsam on ikkagi keelerõõm.”

Iga pakutud sõna muidugi kohe keelde ei lenda. Kõigepealt vaatab laekunud sõnad üle keeletundlik komisjon, kes nopib välja kõige leidlikumad variandid. Seejärel läheb asi juba rahva kätte – väljavalitud sõnade üle saab hääletadaSõnause Facebooki-lehel. Nii sünnivadki uued sõnad avaliku kaasaelamise saatel.

Elevust jagub ka sõnaloomest endast väljapoole. Kõige usinam klassi- või noortekollektiiv saab auhinnaks kohtumise Eesti Vabariigi presidendi Alar Karisega Kadrioru lossis. Parimate sõnade autorid saavad preemia Eesti Keele Instituudilt ja kutse Vabamusse, rahva lemmikut ootab aga ööbimine kahele Aavikute majamuuseumis Kuressaares. Võitjad kuulutatakse välja juuni keskel Vabamus.

Kui kogu see jutt uute sõnade leiutamise ümber tundus kuidagi tuttav, siis põhjusega. Sõnaus pole sugugi uus ettevõtmine. Esimest korda kutsus konkursi ellu president Toomas Hendrik Ilves 2010. aastal. Tookord osutus võidusõnaks “taristu”, mis on tänaseni laialdaselt kasutuses ja asendanud varasema “infrastruktuuri”. Loodetavasti sünnib ka tänavusest toiduteemalisest sõnakorjest mõni uus sõna, mis hakkab kanda kinnitama restoranide ja kohvikute menüüdes, koduköökides või vestlustes, kus kõht valjuhäälselt ise oma sõna sekka tahab öelda.

Kõigi 2020 ja 2023 Sõnausele esitatud uudissõnadega saab tutvuda Sõnause sõnastikus.

Lugu ilmus 11.05.2026 ERR-i kultuuriportaalis.